Reformi- ja Keskerakond püüavad prokuratuuri

Reformierakond ja Keskerakond võivad paljudes küsimustes vähemasti väliselt sõjajalal olla. Aga soov prokuratuuri üle parteilist võimu saavutada on neil ühine ning seda juba pikka aega.

Kahe suurerakonna soov tuua prokuratuuri juhtima n-ö inimene väljastpoolt ei ole muud kui soov vedada tugevad niidid parteide peakontoritest riigiprokuratuuri. Äripäev usaldab sellel ametikohal märksa enam justiitsminister Andres Anvelti välja pakutud kandidaati – antud juhul Lavly Perlingut.

Eilne Eesti Päevaleht kirjutas, et justiitsminister Anvelti esitatud riigi peaprokuröri kandidaat Perling ei pruugi saada eeloleval neljapäeval riigikogu õiguskomisjoni toetust. 10-liikmelises õiguskomisjonis on Reformierakonnal neli esindajat ning ülejäänud parlamendierakondadel igaühel kaks. Reformi- ning Keskerakonna kuus häält saavad tõenäoliselt olema Perlingu vastu. Õiguskomisjoni hinnang pole küll valitusele siduv, ent keerukas on ka sellele vastu minna.

Peamised põhjendused. Vastuseisu eestkõneleja, reformierakondlane Igor Gräzin toob ühtlasi välja peamised põhjendused, miks (ainult) Perlingu kandidatuuri esitamine komisjonile ei sobi. Esiteks ei olevat ühe kandidaadiga valimine mingi valimine. Teiseks oleks prokuratuuri juhtima vaja kindlasti inimest väljastpoolt. Seejuures kasutab Gräzin lehe teatel prokuratuurist rääkides selliseid värvikaid väljendeid nagu “kontrolli alla saada” ja “mõistusele tuua”.

Toimetuse hinnangul ei pea vett kumbki argument. Pealtnäha võib tõepoolest tunduda, et mitme kandidaadiga valimine ei ole üldse halvem kui ühe kandidaadi puhul. Vormi taga tuleb aga näha ka sisu. Kandidaadi pädevuse üle otsustamiseks ei pea tema kõrval igal juhul veel teisi kandidaate seisma. Hindama peab professionaalsust, kutsesobivust, isikuomadusi jm ametikohale vajalikku. Antud juhul võib välja tuua, et lisaks Anveltile on Perlingu pädevust tunnustanud ka politsei- ja piirivalveameti, maksu- ja tolliameti ja kaitsepolitsei kõrged juhid. Ehk siis inimesed, kes prokuratuuri köögipoolega hästi kursis.

Soodsad otsused. Kui hiljuti oli palju segadust riigifirma Eesti Energia (uue) juhi valimisega, kirjutas Äripäeva asepeatoimetaja Aivar Hundimägi, et poliitikute otsus, et kindla aja järel peab toimuma avalik konkurss, ei ole avatuse märk. See on korporatiivsuse märk, mis räägib võimulolijate soovist hoida riigifirmade juhid lühikese keti otsas. Kahjuks ei ole meil aga teada, milliseid huvigruppe võimuerakondade tagatubades teraselt kuulatakse, sest erakondade rahastamises on endiselt palju hämarat. Põhimõtteliselt sama kehtib ka organisatsioonide kohta, kus just sellise poliitilise mõjutamisega soovitakse endale soodsaid otsuseid läbi suruda.

Gräzin vahendas ühtlasi poliitikute soovi, et prokuratuuri tuleb tuua juhtima keegi väljastpoolt – et organisatsioonis toimuksid muudatused. Väljast on tarvilik uus juht kaasata, kui organisatsioon tõepoolest vajab suuri muudatusi, nagu näiteks on juhtunud Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusega.

Antud juhul soovitavatele muudatustele tuleb aga konteksti arvestades küll suur miinusmärk ette panna. Muudatusi soovivad ju need erakonnad, kes ise on märkimisväärselt palju korruptsioonisüüdistuste või -kahtlustustega silma paistnud. Seega tähendab eeltoodu kindlasti soovi prokuratuuri poliitiliselt ohjata, takistada tema tegevust võimalike korruptsioonikuritegude uurimisel ning kohtu ja avalikkuse ette toomisel.